Montessori pedagoogika on viimase saja aasta jooksul olnud maailmas alternatiivseks lähenemiseks õpetamisele. See tundub olevat vastupidav ja pidevas kasvutrendis, sest esimene Montessori õppeasutus, originaalis „Casa dei Bambini”, avati 1907. aastal Rooma slummides ja nüüd leidub Montessori koole praktiliselt igal pool üle maailma.

Montessori pedagoogikale on omane lapsekeskne lähenemine, mis baseerub lapse vaatluse tulemuste teaduslikel aspektidel alates sünnist kuni täisealisuse saavutamiseni. Maria Montessori kirjeldab hulgas raamatutes laste tegevuse vaatluse ja õpetamise põhimõtteid, spetsiaalseid vahendeid ja keskkonda ning nõudmisi pedagoogide ettevalmistamiseks.

Rääkides Montessorist me räägime eelkõige filosoofiast: lapse puhul vastuvõtlikust meelest ning soodumustest, täiskasvanu puhul suhtumisest lapsepõlvesse ning sisemisest transformatsioonist. Me räägime pedagoogikast  nagu väga struktureeritud ja mitmetasandilisest õppekavast kõigi tähtsate valdkondade kohta: matemaatika, muusika, kunst, emakeel, teadus, ajalugu ja looming. Ja kindlasti me ei unusta psühholoogiat: lapse arenguetappe ja tundlikuid perioode.

Täiskasvanu ei ole võimeline mõjutama tundlikkuse perioodide algust ning kestvust, ta peab olema teadlik nende perioodide olemasolust ning last jälgides märkama erinevate perioodide avaldumist ja lapse seesmist valmidust. Omades teoreetilisi teadmisi ja jälgides lapse arengut peab täiskasvanu oskama lapsele õigeaegselt pakkuda sobivaid arengutingimusi ettevalmistatud keskkonnas.