Õppemeetod jaguneb nelja arenguetapi järgi (planes of development).

Montessori keskendus oma karjääri algusajal õppeprogrammi ja -vahendeid välja töötades peamiselt just varajasele lapsepõlvele. Varane lapsepõlv on ajajärk, mille jooksul luuakse alus isiksusele. Kuni 3-aastase lapse füüsilist ja psüühilist arengut ei ole võimalik eraldiseisvana käsitleda, sest füüsiline areng järgneb psüühilisele arengule. Järgmises etapis 3.-6. eluaastal tõuseb aga esile füüsilise iseseisvumise tähtsus.

0-6-aastaste laste õppeprogramm on jagatud kaheks.

Imikute/väikelaste (ingl k Assistants to Infancy) programm (0-3a), mis jaguneb omakorda järgnevalt:

• Sünnieelne (ante-natal)
• Laps-ja-vanem rühmad
• Pesa (Nido), umbes 2-3 kuud kuni kõndima õppimiseni
• Väikelaste rühm (Toddler Community), 12/15 kuud – 3 aastat

0-3-aastaste keskkonnas leidub praktilise elu ja motoorikaharjutusi ning keele arengut toetavaid vahendeid. Kõikide tegevuste juures on tähtis protsess ise, mitte tulemus.

Laste maja (ingl k Primary) õppeprogramm (3-6a)

Ka 3-6-aastaste laste rühmas on töö ise tähtsam kui selle tulemus. Igal õppematerjalil on sisseehitatud kontrollelement (control of error), laps näeb ise, kas tegevus on õnnestunud või mitte (näiteks karbile ei mahu kaas peale). Montessori järgi ei vaja lapsed autasusid ega täiskasvanu poolset pidevat kiitmist, lapsele pakub piisavalt sisemist naudingut see, kui tegevus õnnestub. 3-6-aastaste laste rühma õpikeskkond ja vahendid on jagatud praktilise elu, meelte arengut toetavate vahendite, keele, matemaatika ja kultuuri valdkondadeks. Sotsiaalseid oskusi ja häid tavasid õpitakse igapäevaelu rühma kuuluvate heade tavade (grace and courtesy) harjutuste abil. (Allikas: Eesti Montessori Ühing)