Montessori pedagoogika rajajaks oli Maria Montessori (1870-1952). Ta oli esimene naine Itaalias, kes lõpetas kirurgina Rooma Ülikooli meditsiiniteaduskonna. Kohe pärast ülikoolilõpetamist alustas ta tööd psühhiaatrikliinikus. Montessori tegeles sügava vaimupuudegalastega, keda tol ajal vaimuhaigetega koos hoiti. (Lillard, 2017, 14–15.)
Montessori pedagoogika aluseks on lapse tegevuse tähelepanelik vaatlus. Laste tegevuse jälgimise protsessi võib võrrelda raamatuga, mida õpetaja peab lugema ning sellest otsima innustust. See on ainuke allikas tänu millele õpetaja võib saada pedagoogiks, seda sõna tõsises mõttes. (Монтессори, 2014, 108.) Peale pikaajalist laste tegevuse vaatlust ja uuringut jõudis Montessori veendumusele, et lapse areng algab käest. Ta avastas, et noorematele lastele tuleb abstraktseid ideid ja informatsiooni tutvustada reaalsete esemeteabil. (Lillard & Jessen, 2003, 39.) Montessori uuris põhjalikult Jean Itardi ja Edouard Seguini töid, kes tegelesid puuetega lastega ning toetudes vaatlusele ja oma teadmisteleõnnestus tal luua õppevahendid, mis said nimeks sensoorsed ehk aistingute arendamise vahendid. Montessori kasutas neid vahendeid õppetöös õppimisvõimetuks peetud lastega ning jõudis vapustava tulemuseni. 1901. aastal sooritasid erivajadusega lapsed, kellega Montessori töötas, edukalt tavalastele mõeldud riikliku testi. (Lillard, 2017, 14–15.)
Eelmiste sajandite jooksul arvasid õpetajad põhiliselt, et laps on välja kujunenud olevus ja seega on ta valmis selleks, et võtta vastu varem avastatud ning läbi töötatud teadmisi (Lillard& Jessen, 2003, 38). Lillard (2007, 9) kirjutab, et mudelit, kus last nähti tühja anuma või puhta lehena, seostatakse 17. sajandi filosoofi John Lockega.
20. sajandi alguses esitles Maria Montessori, praktiseeriv arst ning antropoloogia kateedri professor Rooma Ülikoolis, akadeemilisele maailmale hämmastavat ideed. Ta väitis, et inimlaps sünnib nagu “lõpetamata” elusolend, kelle ainulaadne eesmärk seisneb selles, et tal õpetaks oma kujundamise. Iseenda ehitamise protsess kestab lapsepõlvest kuni täiskasvanuks saamiseni: alates sünnist kuni kahekümne neljanda eluaastani. Selline avaldus oli revolutsiooniline ning viis vältimatult teise järelduseni, et õppimine peab algama lapse sünnist. Õpetamisel ei saa enam keskenduda valmis teadmiste jagamisele lapsele, kuna lapse aju ei ole veel valmis nende teadmiste vastuvõtmiseks. Pedagoogika peab aitama ning toetama lapse võimet iseseisvalt õppida ja areneda, kujundada iseennast kuni kahekümneneljanda eluaastani. (Lillard & Jessen, 2003, 37–38.) Laps kasvab inimeseks täpselt nii nagu taim kasvab seemnest viljaks, kui tal on arenguks vastavad tingimused (Meister, 1994, 5).
1907. aastal avanes Montessoril võimalus töötada tervete lastega. Rooma valitsus tegi San Lorentzos vaestele ehitatud üüri korterite rajoonis, kus suureks probleemiks olid hooletusse jäetud lapsed, rekonstrueerimise plaani. Nii otsustati koguda lapsed kokku ja korraldada nende hoid. Montessori kutsuti laste maja, mis sai nimeks „Casa dei Bambini“, juhtima.(Gettman, 1987, 2.) Selle projekti raames sai Montessori ruumi ning 50-60 kolme- kuni kuueaastast last. 1907. aasta jaanuaris alustas Montessori oma “eksperimenti”. Ta nägi oma kooli laboratooriumina, kus ta hakkas uurima, kuidas lapsed kõige paremini õpivad. (Lillard,2007, 17.) Montessori rääkis: “Ma õpin oma lastelt ja nad õpetavad mulle, kuidas neid paremini õpetada” (Flahtery, 2003 viidanud Eilaste, 2007, 16).
Montessori leidis lapses omadusi, mis enamikule täiskasvanuile jäi varjutuks. „Ta avastas lapsepõlve, mille avaldusvorme oli peetud kõrvalekalleteks“ (Madise, 1992, 9). Montessori käsitles lapsepõlve kui „inimsuse teist külge“ (Lillard, 1988 viidanud Saul, 2014, 150). Tähelepanelikult lapsi jälgides avastas Montessori lapse arengus individuaalsed aja järgud nn. tundlikkuse perioodid ning arenguastmed, mis on Montessori pedagoogikas võtmemõisteteks laste arengus valitsevatest seaduspärasustest arusaamisel (Сорокова,2014, 10–14). Õpetaja peab mitte üksnes tundma lapse arengus valitsevaid seaduspärasusi, vaid peab suutma nendele vastavalt ka reageerida (Madise, 1992, 28). Montessori oli veendunud, et inimene omab suurt vaimset energiat ning füüsiline keha on vaimse energia instrument, mida tuleb häälestada. Inimlike kalduvuste (ingise keeles the human tendencies) teoorias kirjeldas Montessori põhjalikult inimese seesmist energiat. (Baker, 1996, 100.)
Montessori avastuste ning järelduste teadmine ja mõistmine aitab nii õpetajal kui ka lapsevanemal toetada lapse arengut ning luua lapse arenguks vajalikud tingimised.
Allikas: Vassiljeva, J. (2018). Matemaatika õppimist toetavad Montessori vahendid 3-7aastastele lastele.(Bakalaureusetöö). Tallinna Ülikool, Tallinn. https://www.etera.ee/s/olh7r8CKXM
Käesoleval lehel avaldatud materjalide, sealhulgas tekstide ja piltide, kopeerimine ja kasutamine ilma Montessori Maja eelneva kirjaliku loata ei ole lubatud. Lehe jagamine on lubatud tingimusel, et on viidatud allikale ning mainitud Montessori Maja nime.